Kyokushinkai kujutab endast täiskontakt karate stiili. Stiil on asutatud Masutatsu Oyama (1923 - 1994, tuntud ka kui Choi Yeong-Eui) poolt 1964. aastal. Stiili nimetus tähendab "ühiskonda ultimatiivse tõe jaoks". Kyokushin stiili harrastatakse üle maailma. Paljud organisatsioonid harrastavad seda stiili küll sarnaste tehnikate baasil, kuid erineva nime all. Harrastajate arvu maailmas hinnatakse 10 - 20 miljonile.

Kyokushinkai treening koosneb analoogsetest elementidest nagu teiste karate stiilide treeningud - kihon, kata ja kumite. Siiski sisaldab kumite (sparringu osa) mitmeid võitluselemente näiteks poksist ja kick-poksist. Samuti sisaldab Kyokushinkai tehnikaid, mida pole leitud teistest karate stiilidest, näiteks mae oroshi kakato geri (axe kick). Rõhk on ilma kaitseteta täiskontakt võitlusel. Üldjoontes on keelatud löögid näkku ja kaela, liigeste piirkonda ning küünar- ja sõrmenukkidega.

Tehniliselt on tegu ringja stiilga, sarnanedes näiteks Goju-ryu stiilile ning olles vastand Shotokan sirgjoonelisele stiilile.

Enne surma nimetas Oyama oma stiili jätkajaks Matsui, kes nõudis kõiki stiiliga seonduvaid õigusi IKO'le (International Karate Organization Kyokushinkaikan). Peagi vaidlustati Shokei Matsui autoriteet ning kui ta keeldus võimu jagamast, jagunes organisatsioon kaheks, tuntud tänapäevaselt kui IKO1 (Matsui) ja IKO2 (Shinkyokushin). Sellele järgnesid mitmed teised väiksemad jagunemised. IKO1 on rohkem kommertsliku suunitlusega, juhitud Matsui poolt. IKO2 on teine tuntud suurem organisatsioon, juhitud Kenji Midori poolt. Tuntakse veel kahte suuremat gruppi lisaks nimetatutele: IKO3 ja IKO4 juhitud vastavalt Yoshikazu Matsushima ja Toru Tezuka poolt.

Masutatsu Oyama on sündinud praeguse Lõuna-Korea territooriumil asuvas Wa-Ryongri Yong- Chi Myonchul Na Do külas. Algselt õppis ta Manzuurias Lõuna-Hiina Kempo stiili, elades samal ajal oma õe farmis. 12 aastaselt naases Koreasse ning jätkas Korea Kempo (Kwonbeop) stiili õppimist. 1938 (15 aastaselt) astus ta Yamanashi Youth (Jaapan) Õhujõudude Akadeemiasse. Samal ajal jätkas võitluskunstide õpinguid Gichin Funakoshi (Shotokan karate rajaja) käe all. 18 aastaselt omistati talle II dan. Samal ajal kohtas ta korealast nimega Nei-Chu So, kes praktiseeris Goju-Ryu stiili. Oyama jätkas harjutamist viimase käe all. Samal ajal õppis ta Judot, kuni saavutas IV dan'i.

Järgmise legendi kohaselt soovitas Oyama Goju-Ryu instruktor tal minna mägedesse, et treenida keha, vaimu ja hinge. Tol ajal 23 aastane Oyama võttis selle väljakutse vastu. 1948 (25 aastasena) võttis Oyama ette pingelise treeningu Minobu mäe piirkonnas Chiba'l. Minobu oli parim piirkond, kuivõrd ta oli sama koht kus Miyamoto Musashi töötas välja Nito Ryu süsteemi, kuidas kasutada kahte mõõka samaaegselt. Faktiliselt oli Musashi Oyama iidol.

Oyama treening algas hommikul kell viis. Ta harjutas 16 põhilist löögi- ja blokeerimistehnikat. Sadu kordi päevas harjutas ta Sanchin katat. Iga samm Sanchin katas nõuab 30 kordamist kiires järjestuses. Oyama ütles, et tehnika harjutamine algab 1000 korrast ning saavutab küpsuse pärast 10000 korda harjutamist. Makiwaradena kasutas ta puid ja kaljusid/kive. Harjutades lööke tuhandeid kordi päevas, saavutas Masutatsu erakordse löögijõu ja tundetud käed. Vastupidavuse tõstmiseks jooksis ta üles järskudest mägedest ning tõstis suuri kive jõu treeninguks. Päeva lõpetas ta meditatsiooniga. Mägedes treenides saavutas Oyama sellise löögijõu, mis võimaldas vastase tappa ühe löögiga. Mägedes veetis ta 14 kuud, korrates mägitreeninguid ka hilisematel perioodidel. Mägitreeningu kohta puudub dokumentaalne Oyama enda poolne kinnitus, et ta tõesti nii pika aja mägedes veetis, kuid tema järgijad rõhutavad, et nii see oli.